Imelised tooted

Tahaksin teile tutvustada täiesti võrrratut toodet! Imelihtne ja ülitõhus! Siin ta on – STUBBIEHOLDER!

paremal imeline toode õlu, vasakul imeline toode stubbieholder

Selline vahtkummist julla, mis käib pudeli või purgi ümber, ning samal ajal kui hoiab käsi soojas hoiab õlut külmas! See oleks täiesti tarvilik asi ka Eestis, sest seda nähes mulle meenus see, kuidas palju aastaid tagasi -25 kraadise pakasega Lembitu pargis õlut proovisime juua. No niii piinarikas oli seda külma õlut käes hoida. Stubbieholder oleks päästnud, kindlalt.

Uute toodetega seoses tahaksin veel mainida, et ostsin endale ka arvuti nüüd ja ei pea läpakat enam Hunsi käest kasutada lunima. Tegelt praegu veel pean, sest see saabub Perthi alles umbes 2 nädala pärast. Ja Perthi seetõttu, et farmimemmele ei meeldi, kui tema nimele postkontorisse asju saadetakse. Ja postkontorisse seetõttu, et siia metsa postiljon ei tule. Ja Perthis viitsib Elar loodetavasti sinna peale ka igasugu vajalikke programme häkkida, mis siinse internetiühendusega oleks võimatu.

Läpakaga seoses ma peaks lisaks natuke vabandama Ragnari ees, et ostsin praegu selle ja siiatuleku lennuraha laenu maksan tagasi alles järgmine nädal. Nimelt siin on selline süsteem ülekannetega, et pank saadab mingi koodi sulle sms'iga, et ülekanne üldse teostuks. AGA MEIL EI OLE TELEFONILEVI! Niiet iisim oli tellida Lenovo, kui hakata otsima võimalust sattuda linna nii, et oleks ka internet. Ja arvuti eest maksmine oli lausa niiii iisi, et ma üldse ei imesta miks pätteestlased siin krediitkaardi pettustega kuulsad on. Kõik, mida makstes vaja oli, sain ma konkreetselt maha kirjutada kaardi pealt. Tõsiselt, Austraalia, kus su ajud on?

noh, ja muud midagi praegu.

Vaba päev

Meil on 5 toaga maja, selline plekist mikroridaelamu ja toas nr.1 elab Ness, toas nr.3 elab Ben ja toas nr 5. elame meie. Kuna kõikide tubade vahel on 1 vaba tuba, siis me ei kuule ka kui keegi kolistab või konditsioneer undab. Nii ja ühel õhtul järsku vajusid sisse veel 4 prantslast ja need paigutati vahepealsetesse tubadesse. Jutustasid seal midagi võõras keeles ja ma läksin jube närvi, sest juba kujutasin ette seda draamat, kuidas me peame nüüd kaheksakesi ühe duši ja 2 panni ja väikse külmkapiga hakkama saama, nägin unes õudukaid, kuidas teistes tubades on selline luksus nagu vann ja toad poole suuremad. Tuleb välja, et olen alateadvuses vist kade inimene. No tegelikult oleks suva elada kaheksakesi, kui kõik ühes kohas ei töötaks. Perthis oli meid ka 8 aga me olime töötud ja sõime-pesime siis, kui teised tööl olid. Loogiline, et kui kõik lõpetavad töö kell 16 siis tahavad ka kõik 8 inimest korraga kell 16.30 duši alla minna ja kell 17 süüa teha. Hommikul õnneks olid need 4 uut kusagile kadunud ja saame endiselt neljakesi kõike jagada.

Üleüldse ärkasin ma eile väga halva tujuga kuna ma olin superunine ja täna ärkasin veel suurema unisusega. Tulin kööki ja tegin juttu esimese asjana sellest, kuidas ma kurat ei viitsi täna ÜLDSE tööd teha, sest pole välja maganud. Tundub, et mitte ainult Eestis vaid ka siin riigis ei piisa mulle kaheksatunnisest unest. Seepeale hakkas õues müristama, taevasse tekkis hiiglaslik vaalakujuline pilv ning tegi äikest ja padukat. Ning siis tuldi ütlema, et täna on vaba päev aje. Nüüd tuli elekter ka tagasi ja konditsineer jälle töötab, see on hea, sest tegelt on nüüd juba liiga palav ja niiske jälle. Saan toast külmiku teha ja terve päeva magada kui aint uni tagasi tuleks... Solitaire jääb täna ära, sest Huns peab eestitööd tegema arvutiga :(

teen Austraaliatööd siin

Hommikul kell 7 täna. Tubli pilv, tegi day off'i meile.

Käisime tegelt Pembertonis ka ükskord, Emersoni sünnipäeval. Fotole jäi ka kiivri ja liibukatega veidrik, kelle nimi väidetavalt on Elmo.

Tavaliselt õhtuti on selline ilm meil, kui päike loojub vastassuunas

See siin on üks teine torm. Ühel õhtul välku lõi ja taevas oli valge koguaeg samal ajal, aga vihma ei sadanud, tuult ei olnud ja müristamist ei olnud ka kuulda.

palgapäev ja kolleegid

Meil oli palgapäev! Ja kohe ludinal maksime kumbki 400 võlgadeks ära, mis me siin vahepeal võtma pidime. Ma pean veel u. 1000 järgmisel korral ära maksma :( Aga pole hullu, sain siiski asju ka! ostsin näiteks White Glo hambapastad ja hambavalgenduskomlekti, niiet eks varsti ole näha kas ja kui ausa kaubaga see Beti seal Eestis tegeleb. Juuksevärvi isegi ostsin, aga tegelikult ei ole sellel kõigel siin erilist tähtsust, sest välja näen ma nagunii iga päev kole maakas. Näonahk selle eest on täiesti korras. Ilmselt kuna on soe ja päike ja kuna mul pole põhjust olnud ennast meikida mitu nädalat. Sest nagunii on moll higine koguaeg.

Täna oli lausa nii higine päev, et ühel aasia tsikil hakkas paha ja viidi oksendama shedi (shed on see koht, kus me hommikuti koguneme ja veepudeleid täidame). Ma üldse ei imesta, et neil palav oli. Mul oli ka nii palav, et higi lahmas ja pilt virvendas, aga mul oli seljas aint (pikk, aga õhuke) pluus ja lühkarid. Pikk pluus sellepärast, et mul õnnestus vahepeal hankida endale selline asi, nagu seda on heat rash. Eesti keeles kuuma lööve? Ühesõnaga see peaks tekkima riiete alla imikutel, kelle vanemad nad ülisoojalt riidesse panevad palaval päeval või sportlastel, kes liibuvate riietega sporti teevad. Aga mul oli lööve just käsivartel seal, kuhu päike paistis. SEST nii uskumatu kui see ka pole, ma pingutasin pävituskreemiga üle ja blokeerisin sellega oma higinäärmed. Päevituskreemid on siin umbes sama paksud kui vaseliin, suht rõve. Lahe dilemma oli kui kreemi ei tohtind kasutada ja õues oli nii kuum, et pika pluusiga olla on surm. Nüüd on see õnneks vaibunud ja ostsime lastele mõeldud kreemi, see on võrdlemisi vedel.

Kummaline, et aasiakatel veel heat rash'i tekkinud pole, sest nemad riietavad endid mingil põhjusel nagu eestlane riietab end sügisel. Ja lisaks pikkadele pükstele, pusale ja mütsile on neil käes kindad ja mütsi peal miskine asi, mis meenutab burkat ja kalamehemütsi korraga. Nii nad seal siis töötavad päevast päeva. Ja kuulavad (ilmselt Taiwani) popp-ballaade ning laulavad kaasa. Siin olla muide jälle madusid nähtud ja väidetavalt ei meeldi neile müra. Seega mina ja Huns peaks kaitstud olema oma muusikavaliku poolest, aga kui ussidele lembelood meeldivad, siis saavad aasiakad küll hamustada varsti.

Muidu on nad sellised tillukesemad, aga üks neist on suur! Peaaegu sama suur kui Huns! Aint et lühem ja paksem. Ingliskeelt eriti ei räägi, aga tundub väga naljakas ja lahe tegelane olevat. See ongi see, kes aegajalt teiseltpoolt õunapuid oksad eest ära tõmbab, itsitab ja karjub 'HELOOO'. Nimetatakse teda Ice'ks, sest vabal ajal hostelis pidavat ta koguaeg jääd närima. Üsna lõbus tegelane selline. Kui meil ükspäev peale tööd siin väike grill ja õlu oli (prantsuse poisi sünnipäeva raames ilmselt) siis tema käis ringi, naeratas 'jees, jeees' ja vajutas pudelikorke kahe sõrmega lömmi. Hiljem jõid kaaslastega Vana Tallinna põhja ära, mille meie farmitädi kuskilt kapist tõi. See oli veidi üllatav kuna alguses teised tsikid jagasid kahte õlut neljakesi ja jõid Sprite'i peale. Ice muidugi lasi endale kohe viskit valada.

Hostelist veel niipalju, et seal elavad meie töökaaslastest 6 eestlast ja aasiakad. See on selline koht, et kui näiteks Levika isu tekib või midagi, siis võib sinna minna. 2 korda oleme seal käinud, elab seal vist 40 või 60 inimest, sealjuures 16(?) eestlast ja koguaeg käib möll. kõiksugused vemmeldava verega noored üle maailma on sinna kokku sattunud, elavad seal, pidutsevad seal, söövad ja seksivad seal, ning ühtlasi saavad hosteli poolt ka tööd. Ja ma ei või mainimata jätta, et ka meie väikse Eesti kuulsad ja andekad Tipp ja Täpp on just selle hosteli üles leidnud. Seega nüüd on 'staarid' oma silmaga nähtud. Nii julge ei olnud, et autogrammi oleks küsinud, aga samas ei ole nad minu jaoks ka nii olulised, et oleksin pidanud küsima.

Piffid & Ice

Add caption

osa meie Eesti poistest

unustasin varem mainida, et siin on KA kustikas. Kelle nime ma ikka veel ei tea.

tegime jaanituld ka

aastavahetus

Eestlane hakkaski higistama ja kuidas veel! Raju küte algas põhimõtteliselt jõululaupäeval, aga siis ei saanud hästi aru veel kuna meil oli vaba päev ja toas konditsioneer. Jõulunädalal olid kõik tööpäevad tänu kuumale lühendatud, sest farmitädi Bec ütles, et ei viitsi vaadata kuidas inimesed puude vahele ära minestavad, temperatuur oli varjus 40. Alustasime päevi varem ja lõpetasime varem ja tänu sellele on palka oodata ka vähem. Mõnus on redeliotsas turnida, kui see on plekist ja muutub tulikuumaks, kärbsed kleepuvad näkku kinni ja käivad igas marrastuses munel.

Laupäeval läksime otse peale tööd teiste eestlastega aastavahetuse reisile, kolmeks päevaks randadesse ööbima ja suplema! Tegelikult on igalpool kämpimine kas tasuline või keelatud a me panime rebelit ja lükkasime rannas telgid püsti siis, kui oli pime ja rahvas lahkunud. Õnneks joppas ja rannavahtidele, või kuidas ma neid nimetama peaks, vahele ei jäänud. Seltskond oli muhe, meid oli algul 9 aga 2 lahkusid teisel päeval Perthi peole. Lühidaks ülevaateks ütlen, et Priit näiteks on selline blond ja jutukas poiss, nende autojuht seevastu räägib vist ainult siis kui väga vaja, Ingmar on lihtne ja loogiline, Kristel on asjalik ja tema peika on tore Hendrik, kes viitsib peaaegu iga asja kallal kobiseda, mida ta autoaknast näeb :D

Igatahes, essal päeval läksime Dunsborough'se ja sealt korraks Mauri soovitusel Injidup'i randa. Seal olid maailma kõige suuremad lained, mis ma üldse kunagi näinud olen. Aga rahvast oli seal ka palju ja kuna randa pidi minema parklast mööda treppi, siis ei viitsinud keegi asju alla tassida väga. Lahkusime Eagle Bay randa ja ööbisime hoopis seal. Seal olla Hendriku ja Priidu vahelt ka rai läbi ujunud, ise ma seal vees ei käinud. Selleks õhtuks ei olnud veel keegi kuumast läbi imbunud ja kõik panid üsna aktiivselt jooki, kuni ööpoole liiv suus ärkasid. Olgu siinkohal mainitud, et kella 22 ajal vist magasid juba kõik, kuna meie režiim ongi selline, et 22 voodi ja 6 üles. Sellist ööelu nagu Eestis, ei kannata siin elada. Ma ei mäletagi enam, millal ma enne aastavahetust nägin kellaaega, mis oli üle kesköö.

Teisel päeval tõmbasime varakult jeed sealt umbes 7 ajal ja Dunsborough'sse randa jälle. Vedelesime vees mitu tundi järjest, sest veest väljas ei kannatanud lihtsalt olla ÜLDSE! Tõsiselt, ma olin viimati nii kaua vees ilmselt lapsena. Sel päeval midagi erilist ei juhtunudki, sest jah, me olime lihtsalt koguaeg vees ja ei teinud midagi. Õhtul läksime järgmisesse randa. Ööbisime seal ja ärkasime jälle vara, läksime Busseltoni, mis on ka eritiiiii ilusa rannajoonega linnake. Seal nägin ühes restos tuttavaid lokke ja tuligi välja, et leidsime kogemata Mauri ja Kadi üles! Ütlesime tere ja läksime higistasime rannas edasi.

Tutvusime seal mingi naljaka tädi Silvi(a)ga. 55 aastane Austraalia naine, kellest õhkus rokenrolli rohkem kui mõnest noorest. Hakkasime üsna hästi läbi saama ja kuna me ei olnud endale veel uut telgiranda valinud, siis pakkus tädi Silvi, et võime oma telgid tema hoovi püsti panna (ajee, ta elas rannast kohe üle tee). Nii me ka tegime. Seejärel hakkasime kõik koos aastavahetust ootama. Ootamine oli piinarikas, Kristel ja Hendrik ei viitsinudki ära oodata ja läksid magama vist juba enne kümmet. Hendrik oli päris väsinud ilmselt päiksest, sest tema põles meist kõigist kõige rohkem ära. Mina põlesin üsna tagasihoidlikult, ainult sangad punetasid mis pluusi alt välja jäid. Ja olgu mainitud, et me kõik kasutasime 30+ päikekreemi. Tädi Silvil muideks on nahavähk ja tema teadis veel eriti hästi hoiatada, miks ei tasu siin riigis päevitada ja miks eurooplased on lollid, kui nad hoiatusi tõsiselt ei võta.

Aastavahetus oli ilmselt mu elu vaikseim. Istusime Hunsi, Priidu, Ingmari ja Silviga teki peal tädi Silvi maja lähedal ja jõime kõige odavamat vahuveini, mis me poest kätte saime. Saluuti siin ei lastud, ei pidanudki siin vist popp teema olema. Vahuvein mõjus kõige rängemini tädi Silvile. Mina ise olin juba telgis, aga kui Huns teda kellegagi majja magama hakkas viima, olla ta mütaki vasta maad käinud ja hiljem õue tagasi koperdanud ja lihtsalt istuma jäänud sinna. Nagu arvata võis, siis ei olnud see midagi erakordset, sest tegelt tädi Silvi mainis juba varem, kuidas tõenäoliselt teda koju tuleb tassida. Mingil hetkel oli tore üllatus see, et olgugi magusana tundunud telgikoha asemel saime tegelikult väga vastiku ja märja telgikoha, sest keegi ei tulnud selle peale, et öösel vihmutid sajatuhandega tööle hakkavad. Telk oleks muidu vett pidanud küll, kui me umbsuse vältimiseks poleks katteosa uksi lahti jätnud ja tänu sellele lombis ärkasime. Huns sai kerge šoki vist ka läbi une, sest arvas et rahetorm hakkas. Siiski piisavalt unised olime, et ei viitsind vabatahtlikult telgist vihmuti kätte ronida ning katteosa lukk kinni sättida (need olid veel omakorda kuidagi seotud seinta külge, ise sidusin :D) ja otsustasime pigem ärgata läbiligunenuna. Tänu sellele kõigele ärkasime vist juba kell 6 ja pakkisime oma vettind asjad autosse. Tegime rannas avalikul grillil kiired burksid ja sõitsime koju tagasi. Olenemata sellest vapustavalt sinisest veest ja ilusatest randadest oli ikka üsna mõõdukas kopp ees lõpuks sellest higistamisest ja metslase elust.

Ja oi kui jumalik oli üle kolme päeva +40 kraadis praadimist me suletekk, oma voodi ja konditsioneeriga tuba, see kõik oli nii mõnus, et koju saabudes kestis meie lõunauinak viisakad 6 tundi. Aga muidu kordaks seda trippi iga kell.

jõuluroog

sõidame reisile

libistab veini

seltskond varjutab vaadet

Kristel & Hendrik

Huns & Greteke

kärbseterror seljal

ookean

tüüpiline kohalik

Priit ja Ingmar hullavad

Hendriku õunanibud

Rasmuse käes on vesi, mitte viin

Väsisin kuumast

Kuumast väsinud vol.2

Kuumetund einestajad

kardan päikest siin

Vedelungide laul

selline võluv naeratus

otsime järgmist randa, kuhu minna

aastavahetus enne vihmuteid

Maal vanaema juures

Pühapäeval alustasime bussisõitu Manjimup’i, mis kestis 5 tundi. Kahjuks ei näinud sõidu jooksul mitte ühtegi känguru, kuigi ma nii lootsin. Aga ma ei kurvastanud ka üldse, sest üllatuseks nägin hoopis asju, mis ehk veelgi rohkem rõõmustasid. Lehmi, lambaid, kitsi, hobuseid ja heinarulle! Lisaks on maastik siin üsna sarnane Lõuna-Eestile. Madalate põõsaste ja hallika kuivanud maa asemel, nagu oli Perthi ümber, on siin roheline muru ja kõrged puud. Mul on ausalt tunne, nagu ma oleks juunis kuskil Eestis maal. Leidsin mingi puukuhja ka, sellest võiks minupoolest vabalt lähipäevil Jaanituli saada.

Igatahes... Manjimup’i tuli meile vastu päkapikumütsikeses Bec, kes on meie farmi juhataja. Ta elab ise ka siin koos oma pere ja koertega ja sellepäras jäi mulle algul mulje, et tema on farmi omanik. Aga tegelt ei ole vist. Muidu Manjimup’i linnake ise näeb minumeelest veits välja nagu suur Kose bensiinijaam.

Sattusime siia õhtusöögi ajal ja meile pakuti samuti süüa ja veinigi. Esmamulje on igatahes tore. Elame siin mingis kuudikeses, mis on natukene suurem kui voodi. Ja teate! Ma alles nüüd tänu sellele sain teada, kui olulist rolli mängivad minu elus servad! Siin kuudis ei ole mite ühtegi serva!!! Isegi mitte aknalauda! Kuhu panna näiteks telefon? Aga klaas vett? A mis tavaliselt juhtub, kui klaas vett, telefon,  ja näiteks läpakas ka, on kõik kõrvuti põrandal? Ma ei taha teada, mis juhtub. Telefonil ei ole siin levi nagunii tegelt, aga äratuskellaks ikka kasutame ja Huns mängib kossumängu sellega. Ja töö ajal kasutame seda makina. 

Töö muideks on siiani (kolmas päev sai just läbi) päris mõnus olnud olenemata sellest, et eilse päeva lõpuks hakkas korraks nutuvõru ümber suu kiskuma. Täpsemalt siis seetõttu, et lõigume õunapuude oksi mingite näpitskääridega ja need on vist võrdlemisi nürid, niiet villid olid kätel juba esimese tööpäeva esimese tunni lõpuks. 4 tundi lõikusin parema käega, siis sai see liiga valusaks ja järgmised 4 tundi lõikusin vasaku käega. Teisel päeval olid mõlemad käed nii haiged, et pidin kasutama lõikumiseks kahe käe jõudu (ma ei saanud isegi pistikut ise seinast tõmmatud enam). Valusad ei olnudki villid, vaid peopesa ja pöialde kondid. Käed läksid paiste ja ainuke asi, mida ma vabatahtlikult katsusin oli klaviatuur, et Solitairet mängida (meil ei olnud siis veel netti ka). Õhtul viidi meid korraks „linna“ poodi ja ostsin sealt ühtlasi ka mingi musklikreemi. Tänaseks olin juba karastunud ja töötasin terve päeva parema käega, ei teind teist nägugi. 

Aga muidu on töö ausõna mõnus, isegi liiga palav ei ole olnud. Veel. Kuulame Hunsi taskust mussi ja lõigume. Vahel teeme mingit tööhuumorit stiilis ’vaata, ma olen Njuuton’ jne. Pausid on ka mõnusasti jaotatud nii, et alguses töötame 2,5 tundi, siis töötame 2 tundi ja 15 minutit, siis töötame 1,5 tundi, siis tuleb viimane paus ja peale seda jääbki aint 1 tund ja 15 minutit tööd teha. Kui väga palav ilm on, siis pauside ajal saame ujuda, siin on paar kaevatud tiikjärve  (oletan, et nendest võetakse kastmiseks vett?). Kuna me elame siin kohapeal, siis me võime ujuda millal iganes ja vesi paistab lausa läbi, täna käisin uurimas. Ja ühe tiigi peal on haned. Tõesti noh, nagu maal vanaema juures. 

Lisaks meile elavad siin kohapeal veel ka 2 prantslast Ben ja Ness. Nendega koos kasutada on meil dušš ja köök. Siiani tundub, et saame hakkama. Köögi- ja dušihoone on samasugune plekist kuut, nagu meie tubagi, ainult et suurem. Ja kui ma eelmise elukoha kohta veits virisesin, et prussakovid on köögis, siis nüüd ma tahaks oma sõnad tagasi võtta, kuna siin kohtusin ma hoopis vingema prussakaga. Läksin köögist midagi võtma, vaatan, ohhooo milline lahe hiigelprussakas! Mõtlesin, et puhuks teda väheke. Selle peale ehmatasime mõlemad, sest tegelane alustuseks liikus oma jalgadel ülihelikiirusel sinkavonka ning seejärel läks lendu! Ja lendas ahju. Miks just sinna, ei oska öelda, aga lendav prussakas on igatahes vastikum kui mittelendav. 

Ben ja Ness töötavad ka meiega, ainult et Ness nikastas oma kaela ja on nüüd 2 päeva hoopis ’kodus’ kangeid valuvaigisteid söönud ja pilves olnud. Lisaks nendele töötab meiega siin veel 6 või 8 eestlast. Ütlemata toredad on nad. Kui ma peale seda nö jõulupidu konsulaadis ühe tüübi pärast hakkasin siinseid eestlasi veits kartma, siis neid ei karda ma üldse. Jube sõbralikud ja mõnusad J Lisaks neile töötab siin veel hunnik pilukaid. Nad ei pidanud ingliskeelest midagi aru saama ja meie ei saa nendest ka aru. Ega ei ole nendega suhelnud ka, jagelevad pigem omavahel. Ainult ühe korra tõmbas keegi teiseltpoolt puud oksad eest ja piuksus ’HELOOO’. See oli kõik.

lõputu nuudel

varad

jaanituli

Part tuleb töölt koju "Hani, I'm home!"

ujumisjärv

ujumisjärv, vaade 2

Töö ootab

Asjad on jõudnud nüüd niikaugele, et me sõidame pühapäeval 350km lõunasse, kus ootab meid farmitöö! Õunafarmi tädi teataski eile, et kohe kui paberid vormistatud saame, siis võime tööle tulla. Paberite jaoks saime paroolid ja kasutajanimed, millega sisenesime kusagile online-koolituse lehele. Pidime lugema mitmeid lehekülgi, seejärel vaatama 3 videot ja tegema vastusevariantidega testi. Lisaks peame veel välja printima 3 lehte, need täitma ja Manjimupis kontorisse andma (Manjimup ongi see linnake, mille lähedal too farm asub). Sõidame sinna ja farmi juhataja (oli vist) tuleb meile bussijaama järgi ning paigutab farmi. Elamine hakkab tõenäoliselt kohapeal olema, seal pidi enamvähem elatav olema. Ma ei saanudki aru, mis see siis tähendab täpselt. Praeguse maja kohta on ka paljud öelnud, et räämas ja vana, aga need ütlejad tõenäoliselt ei ole kunagi Tartus üliõpilased olnud. Mina tunnen ennast siin küll peaaegu nagu palees.

Sealt, kuhu me esmaspäeval kandideerisime öeldi ära. Mis on tegelt jumala hea, sest ma ei ole dilemmades eriti osav. Ja nüüd mulle tuli meelde jälle, mis tähendab kui asjad loksuvad paika. Midagi sellise tunde taolist, nagu siin viimased kuuaega on olnud, tundsin ma lühiajaliselt Euroopas hääletades ka. Nii kui autost maha pandi, valdas tunne et enam ei võeta mitttte kunagiii peale ja siia me jäämegi. Tegelikult oli seda tunnet iga kord u. 10-15minutit, sest kauem me ei oodanud kunagi. Ja siingi öeldi meile ju, et tegelt on täiesti okei kui töö alles 1-1,5 kuu pärast saate.

Asukoht on ka Manjimupil hea- see on üsna kõige rohkem lõunas, kui üldse olla saab ja kuna siin on asjad tagurpidi (põhjas on soojem kui lõunas) siis loogika järgi kõige jahedam piirkond. Suvel väljas töötamiseks ilmselt üks parimaid paiku Austraalias. Ja noh see jahe muidugi ei tähenda, et vahel 40 kraadi ei võiks olla. Ma ei kujuta ette, mis Karrathas saanud oleks. Seal on neil talvel ka palav... Aa, ma tean küll. Siseruume ja rohkem raha oleks saanud. A mul on suva vist.

Igatahes on meil nüüd viimane Perthi nädalavahetus tulemas. Kui ilm lubab, siis läheme homme King's Parki ja teeme lahkumisistungi. Viimased vabad päevad siiski...
Täitsa naljakas. Kuigi mul on kokku 7-8 aastat töökogemust, siis viimased 2 aastat ei ole ma tööl käinud. Alguses saab harjumisega kindlasti higi ja pisaraid, aga ma täitsa ootan juba.

Esmaspäeval olen kindlasti juba targem ja jutt ei põhine enam nii suures osas oletustel, kui praegu. Ma ei saanud aru, mis teema selle netiga seal olema hakkab (mingeid token'eid tuleb osta? Mis need on?), aga kuidagi mõne uuema uudise siia vast ikka kirjutada saab ükspäev. Ja kuna meil ei ole autot, siis lukustume sinna farmi täitsa ära- isegi telefonilevi jaoks peab kõndima 15min. Söögi ostmiseks sõidutatakse meid u. 2x nädalas linna poodi ja linn on umbes Saku suurune. Algul lubas meid sõidutada too eestlane, Hendrik, kes ka seal farmis töötab ja meie eest kõvasti kostnud on (megatänksid siinkohal!!!), aga tal läks nüüd auto katki kahjuks. Meie õnneks lubas farmitädi meid ise sõidutama hakata.

Mida vähem linna, seda rohkem kannatab säästa. Sest ma tõepoolest tahaks tulevikus Indoneesias või kusagil sealkandis ära käia. Lisaks näen ma nüüd äkki kängurugi, kasvõi bussi aknast.

Saime Hunsi sõbra Mäkssssiga ka kokku eile

Jõulupidu

Kuna meil on siin majas juba peaaegu juured alla kasvanud ja midagi eriti teha pole olnud, siis täna otsustasime minna Eesti jõulupeole, mis toimus konsulaadis. Osavõtutasu oli 10$ ja selle eest saime igasuguseid kartulisalateid ja praekapsast. Isegi ühe seibi verivorstist.
Enamasti olid seal vanema generatsiooni tegelased, 1 tädi oli lausa 98. Oli ka nooremaid, mõni toredam kui teine. Ühte hakkasin pelgama, kuna tema esimesed sõnad saabudes olid stiilis 'mingi kohe näha et eestlased, kõik on vait' blabla. Oli seltsiv tegelane küll, aga selline tõepoolest keskmine eestlane. Nokamütsi ja mesimummuprillidega äss vend. Nad olla isegi majja võtnud elama teised eestlased, kellelt küsivad siis topelttasu ja ise elavad tänu sellele tasuta. Ma ei usu, et minu südametunnistus mul sedasi käituda laseks. Aa no muidugi nahui, tulebki lohku tõmmata kõiki, kes ei ole mina ise! Tubli mees.

Üks teine tüüp oli märgatavalt mõnusam, pakkus isegi et viib meid autoga koju. Tõigi ja lubas hiljem tagasi tulla, niisama verandale hängima :)
Üks tädi rääkis meiega veel, tema oli siia tulnud aastal 1950. Ütles, et tal küll suur farm ei ole, aga vahel 1-2 päeva ehk siiski abilisi vaja. Võttis meie numbrid ja lubas helistada, kui abi vaja.

Ma võib-olla juba mainisin, aga meil on esmaspäeval üks töövestlus. Vajatakse paari Karrathasse, see on kaugel põhjas, troopikas. Töö oleks õnneks siseruumides. Mina saaks baaridaamiks ja Huns bottleshop'i... Mis see siis Eesti keeles on? Pudelipood? Alksipood? Igatahes... midagi seal vabal ajal teha ei oleks ja farmipäevi ka ei saaks, aga siiski MIDAGIGI. Ja praegu oleks midagitki hädasti tarvis. Töövestlus on Perthis kell 15 päeval ja see annab alust oletada, et enne meid on ka veel hunnik soovijaid.

Õunafarmitädi, keda me julmalt pommitasime meilidega ei soovinud alguses üldse vastata eriti. Lõpuks saatsin enda meili pealt kirja stiilis 'me teame küll, et me oleme tõenäoliselt maailma kõige tüütumad eestlased, sest see on juba meie mitmes kiri, aga me oleme ikkkka veeeel saadaval' ning sellest kirjast oli abi niipalju, et meile vastati. Öeldi, et praegu ei võta me kedagi juurde, aga võib juhtuda, et järgmise nädala keskel juba võtame ja paluti kolmapäeval uus kiri saata. Jejejee. See õunakas oleks muidugi muhedam, sest selle eest saaks ka nö farmipäevi 2. aasta viisa jaoks. Samas elu on õpetanud, et kindel ei tasu olla absoluutselt. Kui eestis tööintervjuul sa ikkagi enamvähem aimad, kas läks hästi või halvasti, siis siin koheldakse sind nagu võitjat ja käitutakse nagu just sind koguaeg otsitud ongi! Aga tegelt ei helistata sulle kunagi. Siiski olen seda meelt, et naeratavale inimesele on hulga lihtsam ennast tõestada, kui mängida morni inimese ees klouni ja loota, et äkki talle meeldib ja kunagi naeratab isegi vastu. Siin ei paista olevat ka seda debiilset 'õpitud küsimused, õpitud vastused" süsteemi töövestlusel, mis toimib Eestis. Võimalik samas, et olen lihtsalt loll ja ei tea seda ning tänu sellele ka töötu endiselt :D Igatahes on mulje jäänud, et probleem seisneb siiski auto puudumises mitte õpitud vastuste mitte-esitamises.